/.../ 27 tundi ja kümme minutit veel jäänud töötada. Njah, olen omadega juba niikaugele jõudnud, et loen tunde nädala lõpuni, sest siis tuleb õnnis vaheaeg. On alles esmaspäev... Jama seisneb aga selles, et kui ma juba tunde loen, siis ei tähenda see head. Tähendab, et see töö ei ole minu teema - see hakkab ennast ammendama. Täielik tüdimus on tulekul ja sealt pole kaugel ka masendus. /.../ Ma pigem vedeleks oma mõnusalt vaikses toas, vahiks lakke ja naudiks kordki rahulikku üksindust...
/.../ Olen laisk, mis teha. See on juba ammu tõestatud fakt, et mulle ei istu graafikupõhine töö: ole kohal kell 8:00; paus ühest kaheni; lõpetad sekundipealt kell kuus. Mõttetu! Oleks siis töögi huvitav.. või no vähemalt enamat kui vaimselt mittemidagipakkuv. Tahan teha midagi loomingulist, tahan valida ise, kellega ja millal täpselt töötan. Magada kümneni, võtta asja stressivabalt ja tegeleda loominguga peale päikeseloojangut. Või vastupidi... Tahan, et mind ümbritseks inspireeriv seltskond (mu kallid sõbrad!) Tahan teha midagi, millel on nähtav (või vähemalt a i m a t a v) tulemus! Tahan tunda liikumist, progressi... õppida, õppida, õppida! Aga seda mitte igavates tundides/loengutes vaid töö käigus, suheldes inimestega jne. Tahan liiga palju? Tahan võimatut? Hmm... ehk tõesti. Aga kuskil on ju ometi keegi, kes teeb nii. Miks ei võiks minagi? Kohe praegu, mitte kunagi tulevikus. Ma ei usu sellesse enam - homme EI OLE parem! Miks, miks ei võiks juba täna parem olla? Homset pole ju olemas, sest see on alati homme. Niiet ma tahan TÄNA! Tahan kohe praegu midagi paremat, mõttekamat, lõbusamat. /.../
Mul on stress: olen vihane ja väsinud, ma ei talu seda kohta, ma ei talu neid inimesi. Olen vangis. Talumatu. Ärge tulge minu lähedale, ärge küsige, miks ma alati nii tõsine olen! Miks peab vangilt nõudma naeratust? Või on siin nende arvates lõbus?
1 tund ja 26 minutit veel. Tänaseks. 20 tundi ja 25 minutit veel. Selleks nädalaks. Seitse nädalat on möödas, 29 tuleb veel. Ma ei pea vastu! Kerin mõttes aega edasi: vaheaeg, Andres, Tolk, Berliin; Rainar; sessioon novembris; Kribu, jõulud Lissabonis... Selle aasta lõpuni veel elushoidjaid on... Ja siis? Kunagi tuleb suvi, tuleb! Ma ei tohi projekti katkestada! Appi!
Meenub sarnane situatsioon sellest suvest, ainult tookord ei hoidnud mind kinni ükski ületamatu asjaolu. Bougival: töö, masendus, elu mõttetus ja sellest pääsemine. Totaalne vabadus. Kus on mu vabadus nüüd? Kus on Vilbur?
Ma olen nii väsinud... nii-nii väsinud...
Depressioon...
/.../ Olen laisk, mis teha. See on juba ammu tõestatud fakt, et mulle ei istu graafikupõhine töö: ole kohal kell 8:00; paus ühest kaheni; lõpetad sekundipealt kell kuus. Mõttetu! Oleks siis töögi huvitav.. või no vähemalt enamat kui vaimselt mittemidagipakkuv. Tahan teha midagi loomingulist, tahan valida ise, kellega ja millal täpselt töötan. Magada kümneni, võtta asja stressivabalt ja tegeleda loominguga peale päikeseloojangut. Või vastupidi... Tahan, et mind ümbritseks inspireeriv seltskond (mu kallid sõbrad!) Tahan teha midagi, millel on nähtav (või vähemalt a i m a t a v) tulemus! Tahan tunda liikumist, progressi... õppida, õppida, õppida! Aga seda mitte igavates tundides/loengutes vaid töö käigus, suheldes inimestega jne. Tahan liiga palju? Tahan võimatut? Hmm... ehk tõesti. Aga kuskil on ju ometi keegi, kes teeb nii. Miks ei võiks minagi? Kohe praegu, mitte kunagi tulevikus. Ma ei usu sellesse enam - homme EI OLE parem! Miks, miks ei võiks juba täna parem olla? Homset pole ju olemas, sest see on alati homme. Niiet ma tahan TÄNA! Tahan kohe praegu midagi paremat, mõttekamat, lõbusamat. /.../
Mul on stress: olen vihane ja väsinud, ma ei talu seda kohta, ma ei talu neid inimesi. Olen vangis. Talumatu. Ärge tulge minu lähedale, ärge küsige, miks ma alati nii tõsine olen! Miks peab vangilt nõudma naeratust? Või on siin nende arvates lõbus?
1 tund ja 26 minutit veel. Tänaseks. 20 tundi ja 25 minutit veel. Selleks nädalaks. Seitse nädalat on möödas, 29 tuleb veel. Ma ei pea vastu! Kerin mõttes aega edasi: vaheaeg, Andres, Tolk, Berliin; Rainar; sessioon novembris; Kribu, jõulud Lissabonis... Selle aasta lõpuni veel elushoidjaid on... Ja siis? Kunagi tuleb suvi, tuleb! Ma ei tohi projekti katkestada! Appi!
Meenub sarnane situatsioon sellest suvest, ainult tookord ei hoidnud mind kinni ükski ületamatu asjaolu. Bougival: töö, masendus, elu mõttetus ja sellest pääsemine. Totaalne vabadus. Kus on mu vabadus nüüd? Kus on Vilbur?
Ma olen nii väsinud... nii-nii väsinud...
Depressioon...
1 comment:
Ma ei tea kuidas ma ilma sinuta ikka seda intervjuud annan... no kurat, selliseid asju (a la VHK omaloomingu tänukõne) tulex just koos teha... I´ll try my best
ole musi ja ma annan smsin meie enneolematust menust :-)
Post a Comment