ei saa, ei oska. trouve pas.

selle suve algus ei luband palju head
värisesid lehed ja veritsesid read
sügisel lähen, lähen ära siit taas

mu pea on segi löödud
ja unistused poodud
kuid hing on veel sees
ja elu sitaks ees
(Psychoterror)

Oooh Prantsusmaa/France! je commence d'en avoir assez moi aussi. No, no, actually it's not about the country, it's about me. Logique. Even if there are things to do and free concerts and little afterpartys and beforepartys and interesting people and..., the most interesting seems to be still somwhere else (escape instead of confront-problem?)... Where? In my head most often. Of course.

But I don't want to start blaming the stupid french chauvinism and byrocracy again. Their systems are "special", no doubt. But isn't it my own little problem?? (See on ju minu enda probleem kui ma ei suuda tempoga kaasas käia ja olen väike ja vaikne ninanokkija, kes ei saa hakkama.) It's so easy to blame the others...

Nii lihtne on öelda, et näe ei suuda, ei saa, ei oska. Ja ei oskagi. Ei tea kuidas läbi lüüa ja ennast kaela määrida. Raskem osa on hoopis sellest lollist häbelikkusest/tagasihoidlikkusest/laiskusest (ja kurat teab mis kõik veel) lahti ja üle saada, jalga trampida ja nõuda. Exiger! Sest kõik mis ma teha oskan on olla tubli seinaäärne, ilusti küsida ja negatiivse vastuse korral "ah? noh, olgu.." ("ah bon? bon bah d'accord..") kosta. HALE!!! Pitoyable! Pathetic! Ja siis veel vinguda. All I know is wining. Ja ooh kuidas veel. It's the best thing I can do (as you could notice here). Oh oh poor me, vaene mina. Everything's a mess and I don't know what to do. Boo-hoo-hoo! Laske ma nutan. Laske maha parem.

Enam ei ole kedagi appi jooksmas ja kätt hoidmas. You're on your own now kid. Lohutan ennast kuidas saan ("oh well"; "tant pis pour eux"; "pohhui, anarhia värk?"...). Samal ajal kui lootus endale vaikselt mulda peale viskab. Varsti läheb vist kolimiseks. Moving = moving on? Because the crazy lady from a Noir Désir song told me today:

si vous trouvez plus rien, cherchez autre chose