mida ma igatsema hakkan

Ma lahkun Eestist juba nädala pärast, et minna kaheks kuuks Prantsusmaale. Ja ärasõidu lähenedes kasvab hinges üha enam salajane kurbus, sest maha jääb palju, mida igatsema hakkan. Ja mina veel arvasin, et äraminek on ainus võimalik alternatiiv elu jätkamiseks... Aga tuleb välja, et vahepealsed sündmused on muutnud mu mõtlemist päris põhjalikult.
Kuna tegemist on järjekordse spontaanse hääletamis-tripiga, siis tõenäoliselt tekib reisi jooksul nii mõnigi moment, mil unistan oma dušist, mõnusast voodist ja kallist kaisu-põdrast, kelleta on pea võimatu magama jääda. Hoolimata sellest, et sihtpunktiks on Pariis, on võimalik, et vahetevahel tahan võõrast suurlinnast tagasi armsasse kalurikülla Tallinnasse, kus nii tore jalutada vanalinnas või juua odavat õlut koos kamba punkaritega Lollide mäel vedeledes. Ohh.
Vaevalt, et hakkan sügavat igatsust tundm VHK järgi, kuigi see jääb mind kahtlemata igal sammul saatma mu "õigel teel". Ma ei karda tunda puudust oma väikesest perekonnast, sõpradest, eesti kommidest või kasvõi televisioonist. See kõik on üleelatav. Aga tean kindlalt, et hakkan vägagi igatsema lühikese ajaga väga armsaks saanud stuudiot, kus nüüdseks veedetud nii mõnigi magamata öö ja ka toredat Kuukulguri kampa, sest see rahvas süstib alati tohutult optimismi...:)
Ja siin ma nüüd siis olen ja tunnen vaikselt muret. Ja ärasõit on juba nädala pärast...