Fist week of school has come to it's end and I have come to realise many things...
I now understand how little I did to get through last year, especially comparing to what I must do now. I have found out again that the university is all about undergoing the awfully annoying classes and tolerating horrible teachers in order to learn and evolve in the few subjects close to our heart. To apprehend a little more about who we are and what we want to be by the guidance of those so-called maîtres à pensée (maybe not exactly the "cultural heroes" that Limonov claimed extinct, but still a sort of little local gurus for those who appreciate their ideas). Pity for those who haven't found that sort of John Cage-like intellectual guides in the course of their studys. I did and find them most inspiring and motivating. Especially because the majority of lecturers give the reverse effect. This is what makes school tolerable, what makes me go on with more courage. This is why I love all of it so much!
I've also come to understand that, contrairy to the 2nd year, we are being taken very seriously now all of the sudden. As if we'd grown up over the summer. As if this year was a crach course, the ultimate test before letting us jump into the big void called life. And it is kind of scary, hearing teachers call us "future artists" and so on. I don't feel all that grown up at all...
And I'm only starting to realise all the oportunities that lie ahead and how much I've yet to learn. It's almost too much to handle. But time limits and stressful conditions are what make me work best. And I have the feeling that this is what we'll be having non-stop during the whole year. Terrifying but excellent. What more could I ask for!
4 comments:
j'ai fini mon espece d'ecriture. non, non, pas tellement... j'ai laisse le truc comme il etait. deux pages de n'importe quoi, je peux pas etudier dans cet appartement ici. je vais terminer demain chez moi (c'est magnifique, avoir un chez soi). bon, maintenant je commencerai avec les exercices de la grammaire anglaise. la vie est belle, n'est pas?
eniveis, ma tõesti tegin sulle CD-d valmis. Ja panen posti ka!!!! vähemalt midagi.
niiet järgmine nädala alguses võid oodata...
heiahoo... ma kohekohekohe ei teagi. pean õppima, olen maganud 4 tundi ja ma pole kõige lollim ja su kiri tuli vääää-gaaaa sürrrrrrrrrrrrrr.
tsiki priki
sest see tundus sellel hetkel lahe mõte? arvan, et on aeg hakata asju mõtlema teise nurga alt. otsi sõnum ja siis viis kuidas seda väljendada. lugesin kuskilt või ma ei tea, aga kui pole midagi öelda pole midagi luua. mida sa öelda taha?
on see banksy...?
aga MIDA sa öelda tahad ja kellele?
vormiliselt on lahe asju miksima hakata, aga sisu jääb nii vajakka. Mida sa öelda tahad ja alles siis kuidas, kas pole, siis on tagala kaitstud.
Aga, kurat, nüüd sa ütled, et pole midagi öelda... Peab olema. Vuntsid, mis varjavad naeratust. Kui pole midagi öelda, teibi suus kinni.
(huvitav, mida ühist oli temal ja leninil?)
Vaatasin just hispaania filmi november, kus tehti sotsiaalteatrit tänavatel, klonaadist läks asi lõpuks nii kaugele, et teeseldi muuseumis tavakodanikku langetõbe ja hommikul tänaval atendaati, kuni hetkeni, kui meedikud adrenaliini süstida tahtsid. Asi lõppes teatris õigele teatrietendusele vahele segamisega, ja peaosalise tulistamisega, sest peaminister oli saalis.
ma ei tea ju, ma olen filoloog. aga teises raamatus oli, et kunst peaks olema sina, mitte kellegi teise jäljendus, mitte nagu su oma laps vaid nagu su parem käsi. Ma ei tea, mida sa kunstis teed, sa ei tahtnud seda õppida, enne kui strassis olid. Sa pead ise endalt küsima ja äkki selle küsimuse kunstiks tegemagi.
...
must pole vist sellisel krüptilisuse astmel palju abi. tahad, räägime homme, ntx sinu kella järgi kell kaheksa?
ma lähen magama, sest ma olen väsind ja sa kadusid ära... loodan, et olime konstruktiivsed et plein de bisous sest gilebilt ma neid sain just täna sur msn ja sulle kulub kindlalt ära ;-) blink blink
Post a Comment