D como Depressionismus

I have a hole in my sock. So it happened that I fell out of it and lost myself...

her sneeze would make me smile
it has been quite a while

tic toc. tic toc

my mood is a placebo song. and all the rest that turn in my head.
i have been escaping into the crowd from my thoughts because thinking makes panic. now there is no more crowd. reality check. so i sing out loud to know i'm still here. i'm like a broken juke box: from tony braxton to avril, from terminaator to taizé. just don't stop the music or else i'll disappear into the void.

and then she'd say, it's ok, I got lost on the way
but I'm a supergirl and supergirls don't cry...

have my brain running on record speed. make it stop. doesn't feel like being a supergirl lately.

and don't forget to breathe
and pay before you leave

all i want is to become so tiny and hide myself behind your ear. i promise i won't bother.

la vida es una flor-syndrome

credo cuia absurdum est

Kirjutan täna eesti keeles. Pohhui. Õlu ja punkrokk. Nagunii käib siin lugemas ainult väike kontingent ja need kes aru ei saa, ei peagi saama. Ils ont cas apprendre la plus belle langue du monde.

Mu viimase aja tähtsaimaid tegemisi võiks kirjeldada lausega: palju mõtteid, vähe tegusid. Kuigi see ei ole päris korrektne, sest ma olen tegutsenud päris aktiivselt, aga mitte ehk selle kallal mida peaksin tegema... Aga kui inimesed tulevad mu peale selle pärast karjuma, siis ega mul ei tekigi suuremat tahtmist ennast parandada. Vastupidi, otsin hoopis teisi väljapääse. Karjuvaid inimesi välistavaid variante. Agressiivsus, ärvardamine, ultimaatumite seadmine on lihtsaim viis mind närvi ajada. Õelus ja isekus ka. Lollusest täna ei räägi.

Aga ma olen üldjuhul rahulik ja rahumeelne inimene. Viimasel ajal ka väga optimistlik ja natuke lapsemeelne. Korraldan oma elu omas rütmis, mis mõnele võib ehk paista praktilise liikumatusena, aga las siis olla.

Viimasel ajal kuuldud/peetud vestlused ja loetud mõtted (Barthes) panid mind aru saama kui paljud asjad on maailmas poliitilised. Isegi need, mida mitte kuidagi ei tahaks selle roppusega seostada. Minu meelest võiks poliitikat mitte olla, kas see ei lahendaks mitmeidki probleeme?! Ma ei tea kah...

Vahest oleks tore muuta kõik distantsid nullilähedaseks. Miks ei ole me veel teleporteerumismasinat leiutanud, sellist nagu "Hyperionis" on? Ma siis porteeriks ennast vahetevahel natuke mujale. Mitte et siin igav oleks, aga mu sotsiaalne elu nullistub igal nädalavahetusel ja raske südametunnistuse koorem (pluss karjuvad inimesed) ei lase mul endassetõmbunult vajalikke toiminguid ajada. Oh seda minu põikpäisust.

Mul on au teile teatada, et mul on kaks väga head sõpra. Ühte neist ma ei tunne, aga see ei heiduta mind sugugi. Teine on kaugemal kui esimene, aga see heidutab ainult natuke. Sest kaugel on parem kui väga kaugel. Või mis sina arvad?

Ma olen süüdimatu hull. Funnyfarm is the place where I belong. Et j'assume. Ja mis siis. Karjuge mu peale palju tahate, nagunii teen lõpuks nii kuidas ise heaks pean. Süüdimatult.

"Iga elatud päev on samm lähemale iseenda surmale..." milleks siis veel aega raisata mõttetute "vajalike" asjade peale, kui peaks hoopis ütlema: "SÕIDAME!"